EST 
ENG 
|
Maastik Maastiku mõistet käsitletakse tänapäeval väga mitmes elu- ja teadusvaldkonnas – eri lähenemisi võib leida alates geograafiast, aia- ja maalikunstist, kirjandusest, arhitektuurilistest ruumikontseptsioonidest kuni filosoofiliste ja keskkonnaesteetiliste käsitlusteni. Maastikud huvitavad oma ala kontekstis ajaloolasi, keskkonnauurijaid, ühiskonnateadlasi jpt. Traditsioonilisest loodusteaduste terminist on tänapäeval saanud interdistsiplinaarse iseloomuga uurimisobjekt, mille aktuaalsus meie inimkeskse ühiskonna arenedes ilmselt veelgi suureneb. Maastik (ingl landscape) on mõiste, mille sisu lahutamatuks osaks on inimene. Mõiste sisu on aegade kestel muutunud vastavalt ühiskonnas levinud väärtushinnangute muutumisele ja maastikus sisalduvate ressursside kasutamisoskusele. Soovides rõhutada inimese mõju erinevat määra, kõneldakse ürg-, loodus-, kultuur- ja linna- ehk tehismaastikust. Klassikalises mõttes looduse kui inimtegevusest ja kultuurist puutumata valdkonna käsitlus on praktiliselt kadunud (wilderness – ürgne inimesest puutumata loodus). Tänaseks päevaks on inimene jõudnud muuta kõike: planeedi algselt metsikut loodust, maapinnareljeefi, kliimat ja atmosfääri. Inimese muudetud on ka looduskontseptsioon. Meie arvamused ürglooduse kohta ning keskkonna tunnetamine on ajaloo vältel eri kultuurides eri aegadel ja kohtades ise viisidel väljendunud. Ajaloolisel kogemusel on aga keskkonnaga suhtlemisel oluline osa, kuna maastik on alati olnud nii tegutsemise vahend kui tulemus ja jääb ka selleks. Kultuurmaastik Nagu juba eespool nimetatud, jaotatakse maastikud tavaliselt ürg- ja loodus- ning kultuurmaastikeks (mille võib omakorda jagada looduslähedaseks kultuurmaastikuks ehk põllumajandus- ehk pärandkultuurmaastikuks ning intensiivse kasutusega kultuurmaastikuks ehk asulamaastikuks). Eraldi käsitletakse linna- ja tööstusmaastikku (ka tehismaastik), kuigi piirid eri maastikutüüpide vahel on sageli üsna ebamäärased ja ka linnamaastik on tegelikult kultuurmaastik. Loodus- ja kultuurmaastikke eristatakse selle järgi, kas valitsevad on looduse või inimtegevuse tulemusena tekkinud elemendid. Loodusmaastike tekkimist on mõjutanud peamiselt looduslikud protsessid ja seetõttu on looduslikud protsessid seal domineerivamad. Kultuurmaastikud on inimese ja looduse koosmõjul sündinud tervikud. Siin on nii looduslikke kui inimese mitmekesisest tegevusest tekkinud elemente. Nende baasil on kujunenud esteetiliselt ja kultuuriajalooliselt väärtuslik ning inimgruppide identiteedile oluline maastikupilt. Kõige sügavamalt on nimetatud tegurid ühinenud põliste maakasutusviiside kujundatud kultuurmaastikus – põllumajandus- ehk pärandkultuurmaastikus. Kultuurmaastik on oluline tõend inimese ja looduse vastastikusest koostoimest ning siia on talletunud suur hulk ainulaadseid kultuuripärandeid ja muid väärtusi. Kultuurmaastiku väärtused seisnevad muuhulgas arhitektuuri- ja põllumajandusajaloo pärandis, rahvapärimustes, taime- ja loomaliikides ning eri kasvukohtades. Põllumajanduskultuur-maastike kujunemisest ja arengust Käesolevas kontekstis käsitletakse maastikku mitte ainult visuaalse vaatena, vaid aeg-ruumilise mõistena. Ehkki inimene näeb vaid maastiku välist ilmet, on see tegelikkuses seesmiselt mitmekülgne kombinatsioon elusast ja elutust, inimese ja looduse kujundatud koostisosadest, mis pidevalt muutuvad. Kultuurmaastike teke ja areng põhineb põllumajandusel ning sellega kaasnenud asustusel. Kultuurmaastike kõige mitmepalgelisemad maastikutüübid on sündinud eelkõige tänu põllupidamisele. Karjapidamisega on kaasnenud kauniilmeliste puisniitude ja rannakarjamaade teke. Põllumajandustegevuse algaegadel (umbes 4000 a tagasi) oli karjakasvatusel vaid põllundust täiendav tähtsus. Põllunduse arenedes sai põllupidamine püsivamaks ning oluliseks muutus tõhus väetamine, mis tõi kaasa karjakasvatuse osatähtsuse kasvu. Sööda kogumine heinamaadelt ja karjatamiskohtade korraldamine tingis mitmesuguseid maakasutusviise ja erinevate rajatiste ehitamist (heinakärbised, rõugud, heinaküünid ja niisutuskraavide süsteemid). Sööta koguti kõikjalt avatud aladelt: lehtmetsadest, puisniitudelt, kunagistele alepõldudele tekkinud söötis lagendikelt ja mujalt. Sageli olid loomasööda jaoks hoitud heinamaad kaugel ja karjatamiseks kasutati lähemal olevaid kopleid ja metsakarjamaid. Põlise põllumajandustegevusega seotud eri tüüpi alad on nii liigiliselt kui maastikuilmelt mitmekülgsed ning huvitavad. Tänapäeval on põllumajandustegevusega seotud üsna piiratud valik maastikutüüpe. Põllumajanduse arenedes on eriti väiksemad põllumaad kaotanud oma otstarbe, vähenenud on heina- ja karjamaade osatähtsus. Tänapäeva karjapidamine on toonud kaasa kultuurkarja- ja heinamaad, mis ei erine viljapõldudest ja on maastikuliselt suhteliselt üksluised. Põllumajanduse arendamine on kaasa toonud suurema spetsialiseerumise ja polüfunktsionaalsuse suhtelise vähenemise. Intensiivsemalt kasutuses olnud aladel on selgesti näha põllumajandusmaastiku üksluisemaks muutumist, võrrelduna sajanditaguse olukorraga. Maakorraldus on suurendanud põllumaa kõlvikute keskmist pindala ja lisanud nende kasutamisele efektiivsust, samal ajal on need muutused vähendanud maastikupildi mitmekülgsust. Põlluservad on muutunud sirgeks ja põlde ümbritsevad põõsastunud äärealad on puhastatud, et nad ei takistaks metsa majandamist. Drenaai rajamine on vähendanud põldudel avatud kraavide hulka. Kasutuseta jäänud ehitised, nagu näiteks küünid on jäetud pehkima või lammutatud. Põllumajanduskultuurmaastikke ja nendega koos looduslikku mitmekesisust on vähendanud ka see, et selliseid varasema põllumajandustegevuse ajal kujunenud maastikuelemendid nagu niidud, looduslikud karjamaad ja koplid ning põllusaared, põõsastikud, kivihunnikud ja põllupeenrad on viimase poolsajandi kestel toimunud protsesside tulemusel kadumas. Praktiseeritud põllumajanduspoliitikal on olnud suur mõju kultuurmaastike praeguse ilme kujunemisel ja üha kiireneval muutmisel. Kultuurmaastikule omane avatus ja valgusrikkus hakkab kiiresti vähenema koos põlluharimise ja loomapidamise lõppemise ning looduse pealetungiga. Karjatamise ja niitmise tulemusena kujunenud kaunid ja mitmekülgsed maastikud kaovad, kui lõpeb sajandeid kestnud traditsiooniline maakasutus. Põllumajandustegevuse vähenedes kasvavad kinni ja sulguvad Eestimaa avatud maastikuruumid, meie kultuuri järjepidevust kajastavad kultuurmaastikud kaovad või peituvad pealetungiva metsa alla. Kultuurmaastike säilitamisest Kultuurmaastike säilimine on meil aktuaalne teema, kuigi otseselt sellealast tegevust riiklikul tasandil märgatavalt reguleeritud veel ei ole. Kultuurmaastike säilitamine saab seda tähtsamaks, mida enam kultuurmaastikega seotud väärtusi me kaotame ja mida enam teadvustatakse kaotuse suurust. Maastiku kultuurilise väärtuse on loonud inimene. Traditsiooniline maakasutus on vorminud looduskeskkonna põldudeks, heina- ja karjamaadeks ning samas loonud mitmekülgseid elupaiku taime- ja loomaliikidele. Hooldatud ja mitmepalgelise kultuurmaastiku esteetilisi väärtusi on aja jooksul hakatud kõrgeks pidama. On selge, et kultuurmaastike kaitsmisel on peale kultuuriajaloolise ja bioloogilise tähtsuse oluline ka paljusid inimrühmi huvitav identiteedi- ja esteetikateema. Kuigi praegused kultuurmaastikud on endistega võrreldes monotoonsemad, võib veel tihtipeale olla võimalik leida maastikust mitmesuguseid jälgi seal elanud ja tegutsenud inimeste elust ja suhtest ümbritsevasse. Need jäljed kajastavad nii rahva eluolu kui põllumajanduse ja tehnoloogia arengut, suhteid rahvarühmade vahel, ajaloolisi sündmusi ja moeilminguid ning põllumajanduspoliitika tagajärgi. Kultuurmaastike säilitamise vajadus põhineb suuresti vajadusel hoida mitmetasandilist tõendusmaterjali maa, rahva ja looduse ajaloost ning arengust. Kultuurmaastik on terviklik pärand, põlise traditsiooni kandjana on maastikule iseloomulik mõtestatus, mille on talle omistanud inimene oma tegevusega. Maastikku võib vaadelda kui lava ajas ja ruumis, kus toimub etendus. Oluline on aru saada, mis toimub ja mis on juba toimunud, samuti seda, mida inimese kavandatud tingimuste muutus (planeerimine) endaga maastikus kaasa võib tuua. Kultuurmaastikule uue maakasutuse kavandamise korral peaks alles jääma maastiku mõtestatus ehk väärikus. Maastiku tähendus võib nii suureneda kui kahaneda selle läbi, milline on meie suhtumine loodus- ja kultuurkeskkonda ning traditsioonidesse. Maastike kaitse ja hoidmise puhul ongi küsimus selles, kuidas uued ehitised ja tegevused ümbrusesse sobitatakse, kas osatakse ning tahetakse jätkata traditsiooni ja olemasolevat vana piisavalt väärtustada. Kõiki kultuurmaastikus leiduvaid elemente ei saa säilitada, sest uued vajadused ja tegevused muudavad pidevalt maastikku ning ka neile tuleks anda võimalus lisada oma jäljed maastiku kultuurkihti. Naabermaa Soome kogemustel on kultuurmaastike kaitse peamine alus maastiku hooldamine, ainult nii saab kultuurmaastikku ja selles leiduvaid väärtusi säilitada. Hooldamise efektiivsust mõjutavad mitmed ühiskondlik-poliitilised ja ka isiklikud otsused. Kultuurmaastiku kaitse keskseks eelduseks on paikkonna säilimine elujõulise elamis- ja töökeskkonnana. Eesti maastikud on mitmekesised, nende struktuur on hea ja nad on taastumisvõimelised. Kultuurmaastike säilimine planeeringutes ette nähtud abinõude ja praktilise maastikuhoolduse kaudu peaks olema üheks ühiskonna taotluslikuks tegutsemisviisiks. Samas tuleb hoolitseda selle eest, et kultuurmaastike väärtusi ei kahjustataks lühinägeliku tegevusega, ainult hetkelise majandusliku kasu taotlemise eesmärgil. Seniajani tehtud otsused, mis puudutavad ka kultuurmaastike arengut, on sageli lähtunud peaasjalikult vaid majandus- ja ehituspoliitikast. Kultuurmaastikku mõjutavad väga erinevad inimtegevused ja seetõttu peab maastikus esinevate väärtuste hoidmiseks olema kompetentne mitmes valdkonnas või tuleb kultuurmaastiku arengut käsitlevate projektide tegemisse kaasata mitme eriala spetsialiste. Kultuurmaastiku üksikelementidest moodustunud ainulaadset tervikut tuleb püüda hoida ka tulevastele põlvedele.
Tekst on refereeritud järgmiste materjalide põhjal: 1. Lehari, K. Ruum. Keskkond. Koht. Eesti Kunstiakadeemia, 1997. Tuuli Veersalu |
