EST 
ENG 
|
Käesolevaga algava artiklisarja eesmärk on vaadelda konsultandi silmade läbi Eestile antud abiprojektide õnnestumisi või ebaõnnestumisi ning anda järgnevate projektide korraldajatele teada tehtud vigadest, et nad saaksid neid vältida. Huvitav oleks saada arvamusi ka abiprojektide teistelt osapooltelt – tellijatelt, ehitajatelt, käitajatelt, seadmetarnijatelt ja keskkonnametnikelt. Abiprojekti kulgu käsitletakse Matsalu lahe valgala viimasel ajal kõneainet pakkunud keskkonnaprojekti näitel. Matsalu lahe valgala väikepuhastiprojekti alustati juba 1993. aastal, mil Eesti ja Soome Keskkonnaministeeriumid korraldasid võistupakkumise Lihula kanalisatsioonivõrgu ja reoveepuhasti projekteerija leidmiseks. Võistupakkumise võitis Soome konsultatsioonifirma Maa ja Vesi OY, mille eestipoolsed alltöövõtjad olid PIC Eesti AS ja AS Entec. Projekti rahastasid Eesti ja Soome Keskkonnaministeeriumid, eestipoolne abisaaja oli Lääne Maavalitsus. See näidisprojekt oli mõeldud eesti keskkonnaprojektijuhtide koolitamiseks. Projekt hõlmas Lihula reoveepuhasti (koos settekäitlusega) ehitamist ning olemasolevate kanalisatsioonitorustike saneerimist ja uute ehitamist. Mitmel põhjusel projekt venis ning puhasti sai valmis alles 1996. aasta lõpuks. Rahapuudusel jäi aga suur osa torustikest saneerimata ja ehitamata, ära jäi ka mudakäitlus. Puhasti toimib nõuetekohaselt tänaseni, muret teeb aga torustike halvast tehnilisest seisundist põhjustatud hüdrauliline ülekoormamine sademe- ja lumesulamisveega ning settekäitluse puudumine. 1996. aastal tellisid Eesti Keskkonnaministeerium ja Maailmapank tasuvusuuringu Matsalu lahe valgala väikeasulate veemajanduse korrastamiseks. Töö koostajaks valiti Norra nõustamisfirma Norconsult, mille eestipoolsed koostööpartnerid olid AS Eesti Veevärk ja Ökoloogiliste Tehnoloogiate Keskus. Vaatluse alla võeti Tuudi-Liiva, Kirbla, Martna, Rõude, Kullamaa, Koluvere, Kuusiku ja Saida asulad. Hinnati veevarustuse ja kanalisatsiooni rekonstrueerimis- ja laiendamisvajadusi, vajalikke investeeringuid ja käituskulusid. Reoveepuhastite suhtes vaadeldi kolme tehnilist lahendust – olemasoleva puhasti rekonstrueerimist, uue kompaktpuhasti paigaldamist ja looduslähedast puhastust. Kohalikud omavalitsused eelistasid uusi kompaktpuhasteid. Matsalu keskkonnaprojekti rahastatakse Taani Keskkonna- ja Energeetikaministeeriumide ning Eesti Keskkonnaministeeriumi raamkoostöölepingu alusel. Taanis korraldatud täistöövõtu võistupakkumine kukkus läbi, sest pakkujad küsisid kuni kolm korda rohkem raha, kui Taani tasuvusuuringu põhjal eraldas. Probleemis selguse saamiseks moodustas Keskkonnaministeerium Eesti ekspertidest töögrupi koosseisus M. Põldemaa (AS Fixtec), J. Edovald (AS Maves), M. Märtson (AS Uponor Eesti), T. Kakkum (Keskkonnauuringute Keskus) ja allakirjutanu. Tuli anda hinnang tasuvusuuringule ja hinnapakkumistele, vaadata vajalikuks peetud investeeringud uuesti läbi ning raha vähesust arvestades seada rajatavad objektid eelisjärjekorda. Ekspertiisi tulemusena selgus, et maksumused ei olnud tasuvusuuringus oluliselt üle hinnatud. Taanlaste pakutud hindu suurendas ilmselt peale seadmetarnete ka torustike rajamine ja rekonstrueerimine, mida saaks Eesti töövõtjate korraldamisel teha odavamalt. Taanlased valisid projekti edasiseks korraldajaks Taani ühe suurema konsultatsioonifirma RambOll, mis omakorda valis allkonsultandiks ASi Entec. Konsultantidelt nõuti: * võistupakkumisdokumentatsiooni ettevalmistamist seadmetarnijate jaoks, võistupakkumise korraldamist, seadmetarnija ja kohaliku omavalitsuse vaheliste lepingute ettevalmistamist ning tarnelepingu täitmise ja paigaldustööde järelevalvet; * puhastite vastuvõtu- ja üleandmisdokumentide vormistamist pärast seda, kui nõutud puhastusefekt on saavutatud. Taanist saadav abi oli umbes 5,5 milj taani krooni. Sellega otsustati finantseerida reoveepuhastite ehitamist. Reoveepuhastite rajamise eelisjärjekord ei langenud paraku kokku ekspertgrupi arvamusega. Projekti peamine eestipoolne kohustus oli torustike rekonstrueerimine, mis nõuab väga suuri kulutusi. Tõrgeteta finantseerimise tagamiseks otsustati reoveepuhastid ja kanalisatsioonitorustikud ehitada kahes etapis: enne Koluverre ja Kullamaale ning teise etapis Tuudi-Liivale, Kirblasse, Martnasse ja Rõudesse. Abi andev riik seadis tingimuse, et võistupakkumises võivad osaleda ainult Eesti ja Taani seadmetarnijad. Asulate kanalisatsioonitorustikud pidid olema rekonstrueeritud puhastite rajamise ajaks. See nõue on hädavajalik, et biopuhastit saaks käima panna ning ta toimet hinnata ning et tarnija saaks anda seadmetele garantii. Torustike rekonstrueerimisvajaduse uuringu koostas Lääne Maavalitsuse tellimusel AS Entec. Kanalisatsioonitorustikud kaardistati ning nende sisepinnad vaadati videokaameraga üle. Uuringu alusel koostati torustike rekonstrueerimise kava. Uuring näitas selgelt, et torustike rekonstrueerimine on väikepuhastite seisukohalt väga tähtis. Sama uuringu ajal valiti ka uute puhastite asukohad ning projekteeriti nn platsivälised kommunikatsioonid. Esimese etapi pakkumiskonkursi võitis Taani keskkonnafirma Puritek, teise etapi Eesti firma Fixtec. Tänaseks on Koluveresse ja Kullamaale rajatud nn eco-line-puhastid, mis koosnevad eelsetitist, õhustatavast sukelbiofiltrist ja järelpuhastina toimivast trummelfiltrist. Tuudi-Liivale, Kirblasse, Martnasse ja Rõudesse paigaldati Eestis tuntud biopuhastid Bioclere. Kahjuks ei ole ka see projekt kulgenud tõrgeteta ning kuuest puhastist töötab nõuetekohaselt vaid kolm. Peamised probleemid on: * eestipoolsete kohustuste osaline täitmatajätmine; * puhastioperaatorite madal kvalifikatsioon ja puudulik koolitus; * puhastite halb käitus; * settekäitluse puudumine; * omavalitsuste vähene huvi; * kommunikatsiooniprobleemid kaugete lepingupartnerite (seadmetarnija ja kohaliku omavalitsuse) vahel. Eestipoolsete kohustuste täitmata jätmine peegeldab Eesti riigi majandusolukorda. Kui Matsalu Keskkonnaprojekti esimesel etapil jätkus raha ka torustike rekonstrueerimiseks, siis teise etapi rekonstrueerimismahust on suur osa rahanappuse tõttu tegemata. Seepärast on puhastid sademete ajal mitu korda üle koormatud ja osa planeeritud klientidest puhastiga ühendamata. Näiteks Martnas ei ole suudetud paigaldada abi korras tarnitud pumplaid, mis kliente puhastiga ühendaksid. Sellele vaatamata, et seadmetarnija pidi koolitama puhastioperaatorid töötaval seadmel, ei tulnud esimestel kuudel sellest midagi välja. Kuigi konsultandile ja asjatundjatele näis asi lihtsana, eksisid puhastioperaatorid elementaarseteski põhitõdedes. Seetõttu ummistusid Kullamaa ja Koluvere biofiltrid eelsetitisettega, bioloogiline protsess seiskus ning selle taastamiseks tuleb nüüd palju vaeva näha. Peale puhastite väära käituse tekitab teravaid probleeme jääksete, sest selle käitlus on maakonnas korraldamata jäetud. Esialgse kava kohaselt pidi reoveesete veetama Lihula puhastisse, praegu aga ei ole seal võimalik reoveesetet vastu. Kuigi projektid viiakse ellu koostöös omavalitsustega, ollakse ikkagi ebameeldivalt üllatunud, et ka puhasti tööshoidmine nõuab kulutusi. Ei ole harv seegi, et kohalik omavalitsus ei tunne puhasti rajamise vastu huvi isegi siis, kui seda tehakse abi korras. Nagu igal projektil, nii ka keskkonnaprojektil on algus ja lõpp ning vahele mahub hulk mõtestatud tegevust. Asula kanalisatsiooniprojekt koosneb kahest osast: reovee kogumissüsteemist (torustikud ja pumplad) ja reoveepuhastist. Projekti saab lugeda lõppenuks pärast kõigi kanalisatsiooniosade rekonstrueerimist või ehitamist. Oluline on, et projekti kestus ei veniks ebaloomulikult pikaks, vastasel korral võib projekti lugeda lõpetamatuks ja ebaõnnestunuks. Miks mõned projektid jäävad lõpetamata? Osa põhjuseid on järgmised: * projekti finantseerimise katkemine, * projekti oskamatu korraldamine, * kohaliku omavalitsuse huvi puudumine (abiprojektide puhul, mida ei käivita kohalik omavalitsus ja milles ta ei osale ka finantseerijana), * kanalisatsiooni rekonstrueeritakse süsteemi kui tervikut arvestamata, * puhasti rekonstrueeritakse eel- ja tasuvusuuringut tegemata, * puudulike ehitus- ja seadmetarnelepingute sõlmimine, * lepingutest mittekinnipidamine, * puudulik ehitusjärelevalve, * pilootseadmete teeninduse puudumine Eestis, * koolitatud personali puudumine. Veemajandusprojektide edukaks elluviimiseks tuleb kohalikul omavalitsusel koostada veevarustuse ja kanalisatsiooni arengukava. Arengukava eesmärk on tehniliste, majanduslike ja organisatoorsete lahenduste andmine vee- ja kanalisatsioonisüsteemi arendamiseks. Arengukava on omavalitsuse veemajanduse arendamise pikaajaline kava, mille alusel ehitatakse välja veevarustus- või kanalisatsioonisüsteem või rekonstrueeritakse vanad parima kättesaadava tehnoloogia abil, majanduslikust otstarbekusest ja säästva arengu põhimõtetest lähtuvalt. Arengukava koostamise (vähemalt 12 aastaks) nõue on sätestatud Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduses (kuulutati välja presidendi 2. märtsi 1999.a otsusega nr. 525). Arengukava alusel: * koostatakse omavalitsuse investeerimisplaanid, * taotletakse laenu või abiraha, * planeeritakse veeettevõtte tegevust, * projekteeritakse ja ehitatakse veevärki ja kanalisatsiooni. Kui keskkonnaprojekti otsustatakse finantseerida, on oluline, et seda tehakse projekti lõpetamiseni. Kui näiteks alguses võetakse eesmärgiks vähendada loodusesse juhitava vee reostuskoormust ja hoida kokku energiat, kuid finantseerimise katkemise tõttu energiakulu hoopis suureneb ja looduse saastamine jätkub, on tegemist raharaiskamisega. Selliseid näiteid on Eestis paraku rohkesti. Lootes vähendada keskkonna reostamist pööratakse üldjuhul puhasti ehitamisele suuremat tähelepanu kui torustiku korrastamisele. Selle tagajärjeks on energia raiskamine pumplates ja reoveepuhastis hüdraulilise ülekoormuse tõttu ning puhastusprotsessi pärssimine ja looduse jätkuv reostamine. Väga halb on lahendus, mille puhul puhasti rekonstrueeritakse seadmetarnijate eestvedamisel alternatiive võrdlemata ja torustikke rekonstrueerimata. Selles paistab tihtipeale läbi ainult püüd müüa oma toodangut, mitte aga säästa loodust ja ressursse. Objektiivse arvamuse saamiseks tuleb pöörduda seadmetarnijatest ja ehitajatest sõltumatu konsultandi poole. Konsultandi kohustus on lahendusvariandid läbi töötada ning anda tellijale nõu, kuidas korraldada seadmetarne ja ehitamise pakkumisküsitlust. Järeldusi tuleks teha ka kogemustest, mille puhul kohaliku omavalitsuse territooriumile rajati abiprojekti raames reoveepuhasti, kuid omavalitsus suhtus sellesse ükskõikselt või tõrjuvalt. Sellist olukorda tavaliselt ei teki, kui omavalitsus on projekti käivitamise initsiaator ja üks finantseerijatest. Omafinantseerimine tagab omavalitsuse huvi projekti õnnestumise vastu. Paraku kavandatakse paljud projektid nii öelda “ülevalt poolt” ja kohaliku omavalitsuse ettevalmistamisele ei osata piisavat tähelepanu pöörata. Selle tagajärjel paisatakse omavalitsuse igapäevaelu sassi ja surutakse talle ootamatult peale kohustusi ning kulutusi, mis peaksid olema ette planeeritud. Ka keskkonnaprojekt vajab juhtimist algusest lõpuni. Kui välisabiprojektide puhul projekti välisosa koordineerib ja juhib väliskonsultant, siis Eesti osa (üldjuhul tsiviilehitustööd ja torustike rekonstrueerimine) kulgeb vastutava konsultandi juhtimiseta (seda eriti väikeste objektide puhul). Valitakse küll projekteerija ja ehitaja, kuid puudub vastutav projektijuht, kes väliskonsultandiga kooskõlastatult koordineerib ja korraldab eestipoolset tegevust. Et projekt õnnestuks, peavad ka ehitus- ja seadmetarnelepingud olema korralikult ette valmistatud. Seadmetarnelepingus peavad nii tellija kui tarnija vastutus ja kohustused puhasti käivitus-ja garantiiperioodil ning sanktsioonid olema üheselt määratletud. Sellega välditakse hilisemaid arusaamatusi. Kui seadmetarnija annab puhastile nii seadme- kui protsessigarantii, peab olema tagatud ka tarnijapoolne operatiivabi. Pilootprojekti nime all Eestisse tarnitud seadmetel teenindus aga tihtipeale puudub. Puhastioperaator jääb tekkivate probleemidega tavaliselt hätta. Veelgi näotum on olukord, kui seadmetarnija eestipoolne esindaja probleeme ise lahendada ei suuda. Suurt tähelepanu tuleb pöörata puhasti hoolduspersonali koolitamisele. Enne seadmetarnija korraldatud koolitust vastvalminud puhastil peaks tulevane operaator olema läbinud esmase puhastusseadmeoperaatorite koolituskursuse, mis annab elementaarse arusaamise puhastusprotsessist ja loob eeldused tööks reoveepuhastil. Et väikepuhastid ei vaja operaatori pidevat kohalolekut, tuleks liikuda selles suunas, et üks operaatorfirma vastutab terve maakonna puhastite eest või hooldab mitme lähivalla puhasteid. Nii väheneksid koolitus- ja personalikulud ning oleks tagatud ühtlane professionaalne tase. Oskustaseme hoidmiseks tuleks korraldada operaatorite perioodilist täienduskoolitust. Näitena väliselt justkui õnnestunud keskkonnaprojektist võiks tuua Kilingi-Nõmme Keskkonnaprojekti. Koostöös linnavalitsusega koostati sõltumatus konsultatsioonifirmas AS ENTEC linna veemajanduse arengukava ning asuti seejärel kavandatut ellu viima. Lühikese ajaga rajati uus puhastusseade ning ehitati või rekonstrueeriti reoveepumplad ja -torustikud. Projekti juhtis, koordineeris ja ehitusjärelevalvet tegi AS ENTEC. Projekti juht vastutas ka välisosaluse korraldamise eest. Peale reostuskoormuse vähenemise saavutati ka märgatav energia kokkuhoid: saneeritud süsteemi koguenergiatarve on umbes 30% varasemast. Kilingi-Nõmme projekti õnnestumisele aitasid kaasa: * välisabi Soomest, * vastutava projektijuhi ja koordinaatori olemasolu, * linnavalitsuse huvitatus projekti õnnestumisest, * läbimõeldult korraldatud koolitus. Kilingi-Nõmme keskkonnaprojekti ei saa siiski pidada lõpetatuks, sest ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga on hõlmatud vaid umbes 43% elanikkonnast ning puhasti töötab alakoormusega. Selleks et projektid õnnestuksid ja lõpule viidaks, peaksid keskkonnaprojektide käivitajad ja teostajad vaatama senitehtule tagasi ning kriitiliselt hindama, kas tehtud ponnistused ikka vastavad oodatud tulemustele ning kas nad on kooskõlas säästliku arengu põhimõtetega. Riigile võib lõpetamata projekt olla alustamata projektist kahjulikum.
Andres Piirsalu |
